Vana võrukael

Koju minnes kohtasin värava taga meest, keda olin näinud juba päeval maja ümber askeldamas. Olin temaga siis pisut juttugi puhunud. Nüüd ütles ta mulle: "Te nimetasite mind ennist peremeheks. Ärge te seda teine kord enam tehke."

"On see kuritegu?"

"Selles majas on perenaine."

Intonatsioon ja miimika ütlesid rohkem kui sõnad.

"Aga kuidas teid hüüda?"

Ta heitis viltuse soni alt mulle kavala pilgu ja vastas: "Lastele ma olen Mau. Pole pikk ega karvane, ehk kõlbab teiegi suhu."

"Laste suu öeldakse õigust rääkivat."

"Niikaua kui nad putru söövad," vastas ta naeratades, kehitas paremat õlga ja tegi minekut, vasak käsi sügaval püksitaskus.