Piibelehe-neitsi - August Kitzberg

Öö läbi, õhtust hommikuni, oli vihma valanud kui oavarrest. Maapind oli pehmeks ligunenud, puud, põõsad ja kõik rohuliblekesed kaelani märjad ja mõnes kohas metsa vahel heinamaal seisis vesi loikudena. Väike lillehaldjas, piibelehe-neitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed, põlvitas suure kivi peal märja rohu sees ja nuttis. Mispärast ta vaeseke nuttis? Vihm oli ta maja üle ujutanud! Nüüd kükitas ta külma kivi peal ja ei teadnud, kuhu öömajale minna ja magama heita...