Tulikera

Lily lonksas oma viskit ja naeratas. Harry oli andnud talle uue elu ning veel paremad ajad ootasid ees. Ta nägi end laisalt helesinises kahhelbasseinis hõljumas, nägi end koos Harryga, nägi nende armastust nii tugeva ja kindlana, et mitte miski ei suuda seda purustada.

Harry armastas Lilyt niivõrd, kuivõrd ta üldse kedagi armastada suutis. Tema suurim rõõm Lilyst oli omamise tunne. See naine kuulus talle. Ta suri kogu mõtteilm Lilyst tulvil. Varandust jäi temast maha tagasihoidlikult, küll aga suur saladus.